Diabeetilise haavandi tekkepõhjus võib erineda. Umbes 40% neist on
neuropaatilise tekkega ja 25% põhjustatud arteriaalse verevarustuse häirest (vt.
arteriaalne haavand). Ülejäänud diabeetilised haavandid on segatüüpi ehk
neurotroofilised haavandid.
Neurotroofiline haavand paikneb peamiselt labajala plantaarsel pinnal nn.
rõhupunktides (kuhu langeb suurim keharaskus), näiteks kannapiirkond või mõne
varba all Sellise haavandi tekke päästikmehhanismiks võib olla mikrotrauma, sest
diabeetikuil on labajala tundlikkuse häireid ja ta ei pruugi märgata näiteks kui
suvel satub kinga sisse liiva vm.
Neurotroofilise haavandi põhi varieerub roosast/punasest kuni pruuni/mustani,
sõltudes peamiselt paiksest verevarustusest. Haavandi servad on teravad, haavand
oleks nagu ümbritsevast koest välja lõigatud . Väga sageli on haavandi servades
kallus ehk mõhnkude.
Seetõttu peaksid diabeetikud regulaarselt külastama jalaravi- või
diabeedikabinetti ning hooldama igapäevaselt oma jalgu, et ennetada haavandite
teket ning vajadusel kandma spetsiaalselt neurotroofiliste haavandite jaoks
sobivaid jalanõusid ning sisetaldu.
Enne ravi algust peaks veresoontekirurg hindama jala verevarustuse seisundit.
Diabeetilise haavandi ravi
• Sobivad sidemed/plaastrid, et vähendada survet haavandi piirkonnale.
• Spetsiaalsed abivahendid – sisetallad, pehmendused, jalanõud jne..
• Põletikulise haavandi korral kiireloomuline kirurgiline haavapuhastus ja
süsteemne antibakteriaalne ravi.